Maailma suhtumine valimiste läbiviimisse on muutunud. See ei ole enam valimisjaoskonnas sedeli täitmine ja tulemuste kokkulugemine, vaid valimiste kampaania erapooletu läbiviimine on saanud uueks tingimuseks, mille rikkumises nähakse probleemi.
Kõik algas USA presidendi valimistest 2016. aastal kui võitjaks tuli Donald Trump. Kaotanud Hillary Clinton vajas põhjendust, miks tema ei võitnud. Talle tulid omamoodi appi ka Eestis käinud inimesed, kes arvavad endal olevat teadmisi(said video vaatamisest). Nende vead olid minevikus sedavõrd lihtsad, et valede järeldusteni jõudmise pärast neid ära mainida ei ole põhjust. Nad korraldasid mainerünnaku Eesti valimistele. Nad kordasid sarnast mainerünnakut USA valimistele. See põhines tähelepanekul, et elektroonilisi hääletusmasinaid kasutanud ringkondades sai kaotaja (Clinton) halvema tulemuse. Hilisemad uurimised andsid ametlikult vastuse, et hääli loeti õigesti ja muud valimispettust ei tuvastatud. Sellest statistilisest erinevusest sai meedias alguse teema, et Clinton kaotas valimised, mida oli häkitud. Umbes aasta hiljem taandus see väiteks “valimistesse sekkumisest” ja sisu oli kampaanias osalevate poliitikute kohta tundliku info avaldamine.
Kas Eesti valimisi häkitakse?
Vastus sõltub sellest, kuidas määratleda valimiste ebaseaduslik mõjutamine. Eesti on maailmas ainus riik, kus mõjutamist saabki läbi interneti teha kehtiva häälega. Teised riigid on tõmmanud pidurit plaanidele lubada hääle andmist üle interneti. Näiteks Prantsusmaa presidenti ei saanud välismaal viibijad selliselt valida, kuigi varem oli plaan selline võimalus lubada.
Kui lähtuda USA ja Prantsusmaa valimiste kogemusest, siis praegu võib öelda, et valimistesse sekkumist ei ole märgata. Kandidaatide e-mailid ei ole lekkinud(Clinton) või nende salafirmade dokumendid häkkerite kätte sattunud (Macron). Samas on Eesti nende riikidega võrreldes täiesti ebaoluline riik, kus parlament on kummitempel Brüsseli direktiividele. Juba eelmine koosseis võttis vastu umbes 85 seadustest mõne direktiivi nõude rakendamiseks.
Võrreldes 2015. aastaga on praegu suurem skeptiline suhtumine arvutiga valimisse, sest vahepeal on olnud rida “valimistesse sekkumisi” ja andmete lekkimisi. Varasematel valimistel selliseid näiteid tuua ei olnud ja domineeris põhjendamatu eneseusk, et meie oleme nii targad ja teistest paremad.
Valimiste häkkimine eeldab, et mõnel valimistel osalejal või välisriigil on soov ja võimalus selleks. Eestis on poliitiline maastik mitmekesine(hetkel 6 erakonda parlamendis) ja USA/Suurbritannia sarnast selget lõhet ühiskonnas ei ole. Ameerikas oligi valik Trump või Clinton, kuigi kandidaate oli rohkem(nende osa oli väike võrreldes 2 suurega). Eestis on hetkel 2 suuremat erakonda kahepeale umbes 60% toetusega aga nende poolt koos valitsemine on pigem erakondade juhtide poolt välistatud. Järelikult on väiksemad erakonnad kaalukeel, mis määrab kumb neist saab valitsuse moodustatud.
Välisriigi sekkumine tundub praegu ebatõenäolisena, sest välispoliitilised teemad ja valikud ei ole ühiskonda selgelt lõhestanud, et välisriik peaks ühte leeri toetama. Clinton süüdistab oma kaotuses Venemaad aga see on rohkem kaotaja meelepaha kui tõenditest tulenev väide. Isegi kui Trump või tema kampaanias osalejad kohtusid Venemaalt pärit inimestega, siis tuleb üle korrata, et USA valijad tegid ise oma valiku ja häälte andmine ning tulemuse lugemine olid seaduslikud(ilma häkkimiseta).
USA on sekkunud aktiivselt paljude riikide poliitikasse. Näiteks Ukraina lõhestamine Euroopa Liidu ja Venemaa vahel 2014. aastal või Süüria kodusõja õhutamine(alates 2011?). Viimane näide on Venetsuelas toimuv, kus demokraatlikult valitud president tahetakse asendada opositsiooni inimesega, kes ei ole isegi valimistel kandideerinud. Eesti sai ka presidendiks Kersti Kaljulaid’i kui eelnevad valimisvoorud tõeliste poliitikutega olid nurjunud. Lõpuks oli selg vastu seina ja tuli kinnitada inimene, kes polnud kunagi valimistel kandideerinud aga sobis saatkonnale.
Ilmselt saab tulemuste selgumise järel aimu, kas valimisi võidi häkkida mõne erakonna huvides. Siiani on kahtlane just Reformierakonna sedavõrd suur ülekaal arvutiga valijate seas. Miks Ansipi, Rõivase ja Kallase pooldajad enda nägu jaoskonnas ei näita?
Ma ennustan, et Keskerakonna tulemus jääb sama kehvaks kui 2015. aastal kuigi praeguseks on nad hakanud toetama elektroonilist hääletamist. Või loobunud aktiivsest vastuolemisest.